Vahakõrvits "Chan-Chzou"

Vahakõrvits „Chan-Chzou“ - Benincasa hispida.
Keskhiline (120-130 päeva) sort avamaale ja kilekasvuhoonesse. Taim on pikkade väätidega. Viljad ovaalsed, tumerohelised (peaaegu mustad), kaetud  tugeva vahakirmega, 25-50 cm pikad ja kaaluvad 6,0-15,0 kg. Neid kasutatakse toiduks nii poolvalminuna kui ka täisküpsuses. Viljaliha on piimvalge, mahlane, värskendav, magusa maitsega.
Sordi väärtus: säilivuselt on kõrvitsate seas liider, säilitab kõik kasulikud omadused isegi kahe aasta pikkusel säilitamisel.
Kasutatakse seedimise- ja ainevahetuse parandamiseks, immuunsuse tõstmiseks. Soovitatakse kasutada nii värskelt, keedetult, hautatult, konserveeritult, suhkrustatult, iseseisva toiduna, garneeringuks ja supiks.

* Vahakõrvits, talimelon - Benincasa hispida. See kõrvitsaliik on väga populaarne Hiinas, Vietnamis, Indias ja Pakistanis.
Euroopas on ta haruldane, eksootiline köögivili.
On kaks selle kõrvitsa liiki: Benincasa hispida ja Benincasa savi.
Vahakõrvitsa päritolumaaks peetakse Kagu-Aasiat, kuigi metsikult ei ole teda sealt leitud. Vahakõrvits on kiirekasvuline, roomav taim neerukujuliste ümarate lehtedega, mis meenutavad veidi kurgi lehti. Õied on suured, kollased, kuni 8 cm läbimõõduga, viie kroonlehega. Õitseb juulis suurte lõhnavate õitega. Sügiseks moodustuvad sametised (karvased) ovaalsed viljad, mis on 25-30 cm pikkused, helerohelist või valget värvi, vahaläikese koorega. Noored viljad on karvased, kuid vananedes karvasus kaob ja ilmub vahaläige (varsti on seda nii palju, et seda saab koorelt kergesti lausa lusikaga eemaldada). Seda vaha kasutatakse tehnilistel eesmärkidel, meditsiinis ja küünalde valmistamiseks. Tänu sellisele vahakaitsele ei muutu kõrvitsa koor kõvaks, viljad aga säilivad aasta või isegi paar-kolm. Viljaliha on küpsetel viljadel valge, elastne, mahlane, magusavõitu ja väga toitev, kuna sisaldab palju pektiini. Valmimata noori vilju kasutatakse toiduks samamoodi kui suvikõrvitsat: neid praetakse ja hautatakse koos teiste köögiviljadega ja marineeritakse.

Vahakõrvitsat on kerge kasvatada – ta on väga vähenõudlik. Peale selle on veel üks pluss: pole vaja otsida eraldatud kohta, et ei toimuks risttolmlemist teistega, sest ta lihtsalt ei risttolmle. Taimede vahekaugus peaks olema 50-60 cm, ridade vahe aga 150 cm (ainult väikesel pinnal võib jätta reavaheks 70 cm). Seemned tuleks külvata otse avamaale, kui muld on soojenenud +10 kraadini (umbes 20-25 mai). Kuna seemnete idanemisenergia on väga suur, siis võib ühte istutusauku panna 1 seeme (kuni 4 cm sügavusele). Vahakõrvits on ka öökülmadele vastupidav, võib taluda kuni -4 C. Paremini kasvab vahakõrvits tugedel. Et viljakandvus algaks varem, tuleks ladvad 15 lehe järel ära näpistada, pärast seda eemalda ka liigsed võsud.
Muresid rohkem pole, sest kahjureid ja haigusi tal ei esine. Kasvuperioodil väetada 2-3 korda mineraal- ja orgaaniliste väetistega. Viljad koristada öökülmade saabudes: vili lõigata koos viljavarrega, hoida toatemperatuuril (oluline tingimus: ärge pühkige vahakihti säilimapanekul maha, kuna just sellel on kaitsefunktsioon). Viimased, veel valmimata viljad tarbida kohe ära, kuna säilitamiseks need ei kõlba.
Raviomadused.
* Vahakõrvitsas sisalduvad inimesele kasulikud ained, mida tavalises kõrvitsas ei leidu. Seepärast kasvatavad Tiibeti ravitsejad vahakõrvitsat suurtes kogustes, et saada temast mitmesuguseid ravitoimega preparaate: organismi kaitseks ümbritseva keskkonna kahjuliku mõjude eest, palavikuvastaseid, ussnugilistevastaseid, uriinieritust suurendavaid, lõdvestavaid, piimaeritust suurendavaid, isutõstvaid, neerukive ärahoidvaid, veneerilisi ja närvihaigusi ravivaid. 
* Jaapanis tarvitatakse noori lehti ja õiepungi toiduks nagu köögivilju. Noori võrseid, köitraage, lehti kasutatakse nagu maitserohelist. Seemnetest saadud õli on toiduks sobilik, seda kasutatakse samuti meditsiinis.
* Teadlaste arvates normaliseerib vahakõrvits ainevahetust ja teda soovitatakse ravitoiduks neeruhaiguste, diabeedi, hüpertoonia ja südame haiguste korral.
* Traditsiooniline hiina meditsiin leiab, et vahakõrvits kustutab hästi janu, on põletikuvastase toimega, vähendab isu, viib organismist suhkrut välja, takistades teda ladestumast rasvana.
* Viljadest tehtud mahla tarvitatakse mõningate dermatoloogiliste haiguste ja palaviku raviks. Ka on see mahl võimeline organismist välja viima radionukleiide, mis on tänapäeval oluline omadus.
* Seemneid tarvitatakse rahustava ja toniseeriva vahendina.
* Vahakõrvitsa seemned on Hiinas suures aus: arvatakse, et nad tagavad pika eluea.

Teadaolevalt ei esine tarvitamisel mingeid kõrvaltoimed ja vastunäidustusi.

Maitsev ja kasulik.
Vahakõrvitsast saab valmistada tervet hulka maitsvaid roogi:
- teda võib hautada, konserveerida, keeta supiks, teha raguud jne.
- väikesteks tükkideks lõigatud ja suhkrustatud vilju võib kasutada kommi asemel, seemneid aga praadida ja võtta reisile kaasa kui rahustavat vahendit.
- sobib konserveerida koos kurkide, tomatite ja paprikaga.
- eriti populaarne on köögiviljadega küpsetatud vahakõrvits: noor kuni 500 g vili, 1 baklažaan, 1 tomat, 4-5 šampinjoni, 50 g riisi, 50 g brokkolit, 50 g porgandit, 50 g lillkapsast, 40 g päevalilleõli, 20 g koorevõid, jahu, maitseaineid.
Valmistamine: kõrvits lõigata viiludeks, lisada soola, paneerida jahus, praadida. Baklažaan viilutada, lisada soola, valada ära mahl, kuivatada, praadida grillil 3-4 minutit. Tükeldatud tomatid ja pipar kergelt praadida. Seened viilutada, praadida, lisada maitseained. Panna kõik kihiti kuumuskindlale taldrikule ja sellega 5 minutiks praeahju. Riis keeta. Lauale anda riis koos köögiviljaga. Väiksed kõrvitsad kaaluga kuni 3 kg täita hakkliha või kalaga.
- pehmet ja mahlast viljaliha armastavad kanad ja pardid.
- see maitseb ka sigadele: isegi kapriissed ja söögi suhtes valivad põrsad söövad isukalt neid maitsvaid kõrvitsaid !

Eng.: Winter melon Chien-qua, Wax Gourd. Suom.: Vahakurpitsa. Sven.: Vaxpumpa, Vintermelon.